Mu luule on loodud aeglasteks hommikuteks, mil kohv aurab ja aknalaual püsib valguse varjuline pits. See on loodud küünlavalguses õhtuteks, mil tunned end korraga nii haavatava kui ka piiritult naiselikuna.
Mõnikord ei tähenda endaks saamine mitte juurde panemist, vaid äravõtmist. See on naha vahetamine, mustrite mahajätmine — julgus jääda paljaks kõiges, mida enam ei kanna.
Kõik muinasjutud ei pea lõppema lossiga. Mõni lõpeb naisega, kes jätab kinga maha ja valib vabaduse — sest päris armastus ei tunne ära jalanõu järgi, vaid pilgu järgi.
Vabadus ei astu saali fanfaari ja lippude lehvides. Ta hiilib tuppa, nagu Sina pärast pikka päeva — pisut sassis, pisut paljas, aga päriselt kohal.