On öid, mil kuufaasid ei juhi loodeid ega saatust, vaid ainult mu sisemist varisemist. Täna ei lagunenud maailm, aga mina küll – trepikoja betoonis kajamas mu sammud ja mõtted, mis ootavad mind igal korrusel ees, nagu lahtised haavad. Mõnikord on raskus lihtsalt viis öelda: „Sa elad veel.“
Mõned päevad ei mahu prognoosi. Nad sajavad seestpoolt, välguvad ootamatult ja uputavad padja all terve ilmajaama. Kui süda teeb ilma, pole vihm varustusest sõltuv – vaid sellest, kui palju tunned.
On tundeid, mis ei mahu ühegi mõõtühiku sisse. Naeratus võib valgustada tervet tuba, pisar võib laiali valguda nagu taevas, ja armastus ise võib süüdata põlengu. Aga kui lahkumine tuleb, ei jää alles mitte lein, vaid killud, mis ei lase unustada, et kord oli tervik.