On kummaline, kuidas üks ja sama sõna võib kanda korraga nii alandlikkust kui ülendust.
Mõnikord algab minu iseseisvuspäev mitte ilutulestiku ja hümniga, vaid hetkega, kui keegi hakkab ust sulgema. Vabadus võib olla korraga nii kurb kui pidulik – ja just siis meenub, et ka minu süda on omaette riik, oma seaduste ja lippudega.
Mõni tunne ei tea, mis kell on. Ta ilmub liiga vara või jääb liiga hiljaks, klammerdudes selga nagu õhtukleit hommikul. Ja isegi siis, kui maailm nimetab seda labasuseks, muudan mina ta paratamatult luuleks. Sest mõni viga on lihtsalt liiga kaunis, et parandada.
Suud pruukima tähendab tavaliselt rääkima. Aga on hetki, mil keel väsib omaenda keerutustest ja vajab teist tõlgendust. Suud pruukida võib tähendada ka suudelda – tarbida teist inimest, maitsta teda, lasta end temaga täita.
Sõnad on petlikud. Nad lubavad seletada, aga sageli tekitavad nad rohkem segadust. Huuled on otsekohesemad. Kui nad kohtuvad, kaob kõik, mida oleks…
Mõnikord vajab süda teed, mis ei vii mitte kuhugi — ainult sadamasse. Armastusluule on see pehme väljalülitusnupp, mis jätab maailma ukse taha ja lubab hingata pikemalt.