Me oleme õppinud osavalt varjama – varjama silmade väsimust, varjama hinge pragusid, varjama seda, mis võib teistele mitte meeldida. Meie pilk on muutunud lihvitud žestiks, mitte päris aknaks. Aga sajand ei vaja enam maske, ta vajab läbipaistvust. Ta vajab pilke, mis ei räägi vaid sellest, kuidas on kombeks vaadata, vaid sellest, kuidas on kombeks tunda.
Silmavaade on ju rohkem kui silmad ise. See on viis, kuidas me loeme maailma, kuidas me lubame tal ennast puudutada. Silmavaade on suhe. Kui ta on kitsas, siis maailm jääb kitsaks. Kui ta on julge, avaneb ruum.
Uus sajand on täis helisid ja valguseid, mis tõukavad meid edasi nagu pidev vool. Aga vool võib pimestada. Sellepärast on meil vaja pilke, mis mitte ei peegeldu, vaid mis näevad. Pilke, mis ei otsi kinnitust, vaid loovad tähendust.
Meie sajand ei vaja uusi ripsmetušše. Meie sajand vajab uusi silmavaateid.
Ma unistan pilgust, mis ei mõõda, vaid kuulab. Pilgust, mis ei võrdle, vaid näeb. Pilgust, mis ulatub üle piiri – sinna, kus algab teine inimene.
Kui meie sajand midagi vajab, siis just seda: uusi silmavaateid, mis ei karda olla õrnad, kahtlevad ja samas tugevad. Uusi silmavaateid, mis muudavad vaikuse nähtavaks ja annavad ruumi sellele, mis seni on jäänud ütlemata.
Me ei vaja uusi kihte silmade ette, vaid uusi kihte silmade taha.
Me ei vaja uut värvi pilgu katmiseks, vaid uut sügavust, mis laseb tal särada.
Me ei vaja lühinägelikkust, mis hoiab meid enesekindlana, vaid vaadet, mis ulatub kaugemale kui mugavus.
Sest sajand, milles elame, januneb mitte ainult ilu, vaid ka nägemise järele.
-Nete
