On helisid, mis sünnivad enne puudutust, ja nimesid, mis hingavad huultel juba enne häält. Mõni ilmumine ei vaja luba – ta juhtub nagu vältimatu võnge naha all.
Mõni keha ei mahu raami. Ta hajub valguseks ja varjuks, joonteks, mis ei küsi luba sirgena püsida. See on kunst, mis sünnib alles siis, kui teda puudutada.
Mõned ööd ei tunne piire – need kirjutatakse nahale, mitte paberile. Siin ei loeta ridu silmadega, vaid hingamisega, kuni keel muutub palveks ja palve muutub ihaks.
Suud pruukima tähendab tavaliselt rääkima. Aga on hetki, mil keel väsib omaenda keerutustest ja vajab teist tõlgendust. Suud pruukida võib tähendada ka suudelda – tarbida teist inimest, maitsta teda, lasta…
On aegu, mil ma kuulan teisi nii valjult, et unustan enda hääle sosina. Ja on aegu, mil ma hoian end nii kõvasti koos, et unustan: inimene ei ole vitriin, mida…