On helisid, mis sünnivad enne puudutust, ja nimesid, mis hingavad huultel juba enne häält. Mõni ilmumine ei vaja luba – ta juhtub nagu vältimatu võnge naha all.
Mõni keha ei mahu raami. Ta hajub valguseks ja varjuks, joonteks, mis ei küsi luba sirgena püsida. See on kunst, mis sünnib alles siis, kui teda puudutada.
Mõned ööd ei tunne piire – need kirjutatakse nahale, mitte paberile. Siin ei loeta ridu silmadega, vaid hingamisega, kuni keel muutub palveks ja palve muutub ihaks.