On kummaline, kuidas üks ja sama sõna võib kanda korraga nii alandlikkust kui ülendust.
Mõnikord algab minu iseseisvuspäev mitte ilutulestiku ja hümniga, vaid hetkega, kui keegi hakkab ust sulgema. Vabadus võib olla korraga nii kurb kui pidulik – ja just siis meenub, et ka minu süda on omaette riik, oma seaduste ja lippudega.
Mõni tunne ei tea, mis kell on. Ta ilmub liiga vara või jääb liiga hiljaks, klammerdudes selga nagu õhtukleit hommikul. Ja isegi siis, kui maailm nimetab seda labasuseks, muudan mina ta paratamatult luuleks. Sest mõni viga on lihtsalt liiga kaunis, et parandada.
On öid, mil kuufaasid ei juhi loodeid ega saatust, vaid ainult mu sisemist varisemist. Täna ei lagunenud maailm, aga mina küll – trepikoja betoonis kajamas mu sammud ja mõtted, mis ootavad mind igal korrusel ees, nagu lahtised haavad. Mõnikord on raskus lihtsalt viis öelda: „Sa elad veel.“
Mõned päevad ei mahu prognoosi. Nad sajavad seestpoolt, välguvad ootamatult ja uputavad padja all terve ilmajaama. Kui süda teeb ilma, pole vihm varustusest sõltuv – vaid sellest, kui palju tunned.