Mõnikord ei tule vabadus loosungite või marssivate sammudega.

Mõnikord ei tähenda endaks saamine mitte juurde panemist, vaid äravõtmist. See on naha vahetamine, mustrite mahajätmine — julgus jääda paljaks kõiges, mida enam ei kanna.

Kõik muinasjutud ei pea lõppema lossiga. Mõni lõpeb naisega, kes jätab kinga maha ja valib vabaduse — sest päris armastus ei tunne ära jalanõu järgi, vaid pilgu järgi.

Vabadus ei astu saali fanfaari ja lippude lehvides. Ta hiilib tuppa, nagu Sina pärast pikka päeva — pisut sassis, pisut paljas, aga päriselt kohal.

Kunagi tahtsin olla kellegi jätk – jagatud territoorium, sama lipp ja sama laul. Aga iga iseseisvus sünnib hetkel, kui “mina” ei mahu enam “meie” varju. See on luuletus naisest, kes kuulutab oma piire ja hääletab elu poolt – enese riigi, enese seaduste ja enese vabaduse poolt.