Mu luule on loodud aeglasteks hommikuteks, mil kohv aurab ja aknalaual püsib valguse varjuline pits. See on loodud küünlavalguses õhtuteks, mil tunned end korraga nii haavatava kui ka piiritult naiselikuna.
On aegu, mil ma kuulan teisi nii valjult, et unustan enda hääle sosina. Ja on aegu, mil ma hoian end nii kõvasti koos, et unustan: inimene ei ole vitriin, mida peab laitmatuna hoidma.
Sel suvel olen ma kirjutanud nii, et sõrmede all on alati olnud midagi enamat kui must tint. Ma olen kirjutanud oma südameverega. Mitte kujundlikult, vaid nii, et iga lause on olnud väike ohverdus – nagu tükk elust, mille annad vabatahtlikult ära, teades, et seda enam tagasi ei saa.
See on olnud raske suvi. Mitte ainult…
Me oleme õppinud osavalt varjama – varjama silmade väsimust, varjama hinge pragusid, varjama seda, mis võib teistele mitte meeldida. Meie pilk on muutunud lihvitud žestiks, mitte päris aknaks. Aga sajand ei vaja enam maske, ta vajab läbipaistvust. Ta vajab pilke, mis ei räägi vaid sellest, kuidas on kombeks vaadata, vaid sellest, kuidas on kombeks tunda.