On kummaline, kuidas üks ja sama sõna võib kanda korraga nii alandlikkust kui ülendust.
Mõnikord algab minu iseseisvuspäev mitte ilutulestiku ja hümniga, vaid hetkega, kui keegi hakkab ust sulgema. Vabadus võib olla korraga nii kurb kui pidulik – ja just siis meenub, et ka minu süda on omaette riik, oma seaduste ja lippudega.
Mõni tunne ei tea, mis kell on. Ta ilmub liiga vara või jääb liiga hiljaks, klammerdudes selga nagu õhtukleit hommikul. Ja isegi siis, kui maailm nimetab seda labasuseks, muudan mina ta paratamatult luuleks. Sest mõni viga on lihtsalt liiga kaunis, et parandada.
On helisid, mis sünnivad enne puudutust, ja nimesid, mis hingavad huultel juba enne häält. Mõni ilmumine ei vaja luba – ta juhtub nagu vältimatu võnge naha all.
Mõni keha ei mahu raami. Ta hajub valguseks ja varjuks, joonteks, mis ei küsi luba sirgena püsida. See on kunst, mis sünnib alles siis, kui teda puudutada.