Mõned päevad ei mahu prognoosi.
Mõned ööd ei lõpe purjusolekuga, vaid sellega, et hommik paneb silmade alla varjud, mis ei kao ka jumestusega.
Irooniline on see, et elu, mida me püüame hoida turvalisena, tundub tõeliselt elusana alles siis, kui lased tal end raputada.
Me oleme õppinud osavalt varjama – varjama silmade väsimust, varjama hinge pragusid, varjama seda, mis võib teistele mitte meeldida.
On tundeid, mis ei mahu ühegi mõõtühiku sisse.