On kummaline, kuidas üks ja sama sõna võib kanda korraga nii alandlikkust kui ülendust. Ma olen liiga kaua öelnud palun vabandust — iga kord, kui võtsin ruumi, kui hingasin liiga valjusti, kui tundsin liiga sügavalt. Täna nihkub rõhk. Täna ütlen palun vabadust. Mitte viisakuse pärast, vaid eneseõiguse nimel. Ja selles väikeses nihkes, ühes tähenõksus, peitub terve revolutsioon: ma ei paku enam oma olemist tagasi, vaid avan ukse edasi.
palun vaba(n)dust
Nete
