Sel suvel olen ma kirjutanud nii, et sõrmede all on alati olnud midagi enamat kui must tint. Ma olen kirjutanud oma südameverega. Mitte kujundlikult, vaid nii, et iga lause on olnud väike ohverdus – nagu tükk elust, mille annad vabatahtlikult ära, teades, et seda enam tagasi ei saa.
See on olnud raske suvi. Mitte ainult kuumus, mitte ainult ööd, mis lõpevad liiga vara, vaid see, et ma olen end lahti harutanud lausehaaval. Iga luuletus on olnud nagu sõlm, mille olen ise enda seest lahti pusinud, vahel valutades, vahel värisedes, vahel naerdes, sest tean – ma ei oska teistmoodi.
Ma olen luuletaja, kes ei tee mustandeid oma tunnetest. Ma ei kirjuta nii, et mõtlen “kuidas see kõlab”, vaid nii, et tunnen “kuidas see lõikab”. Mõni päev on see armastus, mis voolab, teine päev on see armastus, mis kuivab kivi peal ja jätab maha vaid tumepunase jälje. Mõni päev on ilus, mõni päev on inetult aus.
Ma olen luuletaja, kes ei kirjuta lihtsalt ridu – ma panen nad elama.
Ma olen luuletaja, kes ei tea, kus lõpeb ta tekst ja algab ta ise.
Ma olen luuletaja, kes on valmis kaotama mugavuse, aga mitte tõde.
Ja selle eest, et need read elaksid, olen ma sel suvel maksnud – ajaga, mis oleks võinud olla rahulik, unetundidega, mis oleks võinud olla kerged, ja südameosadega, mis oleks võinud jääda terveks. Aga ma ei kahetse.
Sest ma tean, et kui ükskord loed neid ridu – võib-olla vihmasel hommikul, võib-olla enne uinumist – siis tunned, et ma olen päriselt olnud seal. Mitte kõrvaltvaataja, mitte ilustaja, vaid see, kes on samas mustris ja samas valus, samas rõõmus ja samas tühjuses nagu sina.
Ja võib-olla on see ainus viis, kuidas mina oskan elada –
süda tinti täis, pliiats vereni teritatud.
-Nete
