On aegu, mil ma kuulan teisi nii valjult, et unustan enda hääle sosina. Ja on aegu, mil ma hoian end nii kõvasti koos, et unustan: inimene ei ole vitriin, mida peab laitmatuna hoidma. Sellel suvel sain ma valmis ühe lubadusega, mis ei vaja tunnistajaid ega vandeid, ainult mind. Ma lubasin endale armastust, mis ei mõõda väärtust päevade järgi, mil olen veatu, vaid nende järgi, mil olen päris.
Ma lubasin endale, et ma ei karista oma südant selle eest, et ta tunneb liiga palju. Et ma ei häbene oma haavu ega kirjuta neile peale väikseid valesid, mis pehmendavad ainult teiste pilku, mitte minu oma. Ma lubasin endale, et ma ei jäta ennast viimaseks lauale, kui kõik teised on juba tõstetud ja tühjaks joodud. Et ma olen kohal ka siis, kui mul pole midagi efektselt öelda, vaid ainult vaikus, mis vajab ruumi.
Ma lubasin endale tagasi lihtsad asjad: aeglased hommikud, milles ei pea midagi tõestama. Jalutused, mis ei vii kuhugi, aga toovad mind minuni. Ma lubasin endale, et ma ei nimeta oma hellust nõrkuseks ega oma tugevust kivikõvaks müüriks. Et ma luban endal olla pehme ja kange, mõlemat korraga, vajadusel samal hingetõmbel.
Ja jah, ma lubasin endale ka piirid. Mitte selleks, et olla väiksem, vaid selleks, et mu süda ei jookseks igale poole laiali nagu kallis tint vihmas. Ma lubasin: kui ma ütlen “ei”, siis see tähendab, et ma hoian maha ruumi “jah”-ile, mis on minu oma.
Kõige raskem oli lubada endale armastust päevadel, mil ma endale ei meeldi. Päevadel, mil laused ei tule ja peegel küsib liiga palju.
Nendel päevadel lubasin ma endale kõige suurema luksuse: jätkata hellalt. Mitte kiirustada paremaks, vaid püsida kohal kuni olen jälle mina.
See lubadus ei ole valjuhäälne. Ta ei tee ilutulestikku ega postita end sotsiaalmeediasse. Ta lihtsalt ilmub kohalolekuna: ma söön, ma joon vett, ma magan. Ma lõpetan poolelioleva luuletuse. Ma ei sunni oma südant maratonile, kui ta tahab ainult istuda aknal ja vaadata vihma.
Kui Sa loed seda ja tunned, et midagi Sinus kipub samuti koju, siis võib-olla on sulgi aeg endale lubadus kirjutada. Mitte manifest, mis nõuab maailma muutmist, vaid sedel pehme käekirjaga: ma ei jäta end seekord maha.
Sest on armastusi, mis tulevad ja lähevad, ja on armastus, mis peab jääma.
See, mille ma endale lubasin.
Loe endale:
Ma luban Sul mitte alati olla tugev.
Ma luban Sul mitte alati särada.
Ma luban Sind armastada ka siis, kui oled kortsus, väsinud ja vaikne.
Ma luban Sul puhata ilma süümepiinadeta.
Ma luban Sind keeles, mis ei tee haiget.
Ma luban, et ma ei räägi Sinust halvasti siis, kui oled minu sees elamas.
Ma luban koju tulla, ka siis, kui uks kriuksub.
Ma luban, et ma ei unusta, kelle poole ma tulen.
mu sees põlevad tuhanded unenäod,
Poetess Nete
pehme leegiga, mis ei kõrveta,
vaid muudab naha virmalisemaks
mõnikord olen nagu tamm –
suur ja vaikne, aga kui mõni oks murdub,
niriseb mu südamest välja kuldne vaik,
nii valus ja nii ilus,
et võiks pidada seda armastuseks
